teisipäev, 30. november 2010

Kal - Busselton - Bunbury - Manjimup - Northam

 Oeh.. Autos elamise rõõm on elektri puudumine! Nüüd pean lõpuks 6 päeva tagant järele kirja panema. Kuna üsna palju on toimunud, tuleb blogi ülipikk. Seetõttu otsustasin, et kirjutan alguses kõik pikalt ja lõppu panen lühikese kokkuvõtte. Niiet need, kes tahavad ainult üldist teada, kerige kohe leht alla! Have fun!

Neljapäev
Nõrganärvilistele suvearmastajatele ei soovita!
 Viimane päev Kalgoorlies. Emotsioonid olid taaskord laes. Kurb oli lahkuda, sest sellest kohast oli juba kodu saanud ja no nii palju lahedaid inimesi! Päeva veetsin basseini ääres lebotades ja ujudes. Ülimõnus tsill oli!
 Bäkkerimuti oli ka vist heas tujus, üldse ei kiusanud mind. Max tunnike pidin tööd tegema ja võisin jälle lebotada.

 Õhtul kutsuti mind alksipoodi kaasa. Keelduda ma ei saanud, lahkumist oli vaja tähistada ju! Poes küsiti mult dokumenti, mis oli aga koju jäänud, sest uued toakaaslased lukustasid ukse ja läksid linnapeale. Jamasime seal tükk aega ja lõpuks pidid ikka teised ostma minema. Tundsin ennast taaskord alaealisena! Õudne tunne :D.
 Igatahes väga mõnus tsill oli. Sai palju juttu räägitud, öösel ujumas käidud ja hommikuni üleval oldud. Detailidesse siinkohal ei lasku.

Reede
 Nagu öeldud, magada öösel ei saanud. St hommikul kella 5 aeg ruttu pessu ja  Busseltoni poole teele! 50km pärast sai tanklas ennast ja parsat vastavalt siis energiajoogi ja benaga laetud, ning edasi sõidetud. 30km veel ja siis jäin roolis kergelt tukkuma ja otsustasin, et aitab, aeg magamispeatus teha.
 Und kahjuks ei tulnud, sest üks energiajook oli juba otsas. Istusin keset pärapõrgut ja mõtlesin, mida nüüd peale hakata. Tagasi enam minna ei julgenud ja mujale suunduda ei osanud. Võtsin The Job Shopiga ühendust, nad saatsid mulle Busseltoni hotelli nr ja soovitasid helistada, ehk saan hiljem vestlusele minna.
 Helistasin, sain positiivse vastuse ja jätkasin sõitu. Energiajook oli elu tagasi toonud, tuju oli laes ja paarsada km möödusid lauldes ja tantsides.
Driftimine.
 Esimene peatus oli Merredinis, kus sai siis ülla-ülla SUBWAYS söömas käidud. Edasi juhatas GPS mind totaalselt pärapõrgusse. Paarkümmend kilomeetrit kruusa-liivaseid põldudevahelisi teid. Auto driftis ühest teeservast-teise. Vahepeal oli hirm teelt välja sõitmise ja ka eksimise ees päris suur! Ellu jäin.
 Järgmine peatus oli linnas Narrogin vms. Seal sai taaskord ennast ja parsat laetud. Linn ise meenutas Hispaaniat mulle. Sellised pisikesed kitsad ja segased teed, majad üksteise otsas jne.
 Peale seda sai sõidetud mööda vapustavaid maastikke. Mäed, PÄRIS METSAD, hiiglaslikud põllud, lehmad jne. Vaade oli lihtsalt imeline. Mitte mingit jälgegi kõrbest ja tühermaast. Justkui oleks äkitselt lõuna-euroopasse sattunud.
 Omaette kogemus oli 110-120ga mööda kitsaid, kurvilisi ja mägiseid metsateid sõita. Need teed viisid mind kohta nimega Collie, millesse armusin esimesest silmapilgust. Super loodus ja maastik + ilusad majad jms.
 Järgmiseks ja viimaseks peatuseks oligi Busselton. Kohale jõudes helistasin oma töövestluse hotelli, telefonile keegi muidugi ei vastanud. Egas midagi, oli vaja ööbimiskoht leida.
 Otsustasin, et enne töö olemasolu bäkkerites 250-300eeku öö eest ei raiska. St, magan autos. Pimedas kahjuks eriti häid kohti leida ei saa, seega parkisin ennast päris avalikku rannaparklasse. Kuigi öö oli vahelt ära jäänud, magamisest midagi välja ei tulnud. Kartsin, et keegi tuleb midagi kobisema ja noh, ebamugav oli kah!

Laupäev
 Esimese asjana tahtsin leida järgmiseks ööks parema koha. Tiirutasin ringi ja leidsin enam-vähem sobiva rannaparkla 10km keslinnast.
Kõik on nii roheline! Kalgoorlies polnud rohelisest haisugi!
 Peale seda läksin tagasi linna, jalutasin natuke ringi. Sellise niiske kuumusega oli väsinuna väga surm olla. Võtsin suuna randa, kus siis poolunes päevitasin. Isegi ujumas sai käidud. Mõnusalt soolane vesi, ei pea väga vaevagi nägema.
 Mingi hetk helistasin uuesti sinna hotelli. Seekord võeti vastu ja öeldi, et ma pean mingi naisega rääkima, keda hetkel seal pole. Lubati hiljem uuesti ühendust võtta.
 Pärastlõuna veetsin blogi vihikusse kirjutades. See tuli muideks 11 lehekülge pikk ja sisaldas AINULT NELJAPÄEVA. Niiet ärge enam kunagi arvake, et ma siin pikalt kirjutan :D!
 Päikeseloojangu ajaks suundusin oma uude magamiskohta. Sealt leidsin eest päris mitu autot. Hirm uinumise ees oli väga hull. Fantaseerisin natuke maffiast jms. Siiski sai uni lõpuks võimust!

Pühapäev
 Hommikul taas linna tuiama. Mitte midagi uut ja huvitavat. Ainus tegevus oli söömas käimine. Pole siis ime, et need kilod aina tulevad!
 Päeval taas rannas ja selle ümbruses. Seegi kord kirjutasin vihikusse blogi, tuli umbes sama pikk. Eriti kirjutada ei viitsinud, kuid midagi paremat teha polnud. Tuju oli täiesti null, ma lihtsalt ei kannata sellist tühja passimist.
 Terve päev olin enda peale kergelt kuri, et Kalgoorliest lahkusin. Ma oleks seal kindlasti töö saanud ja ma juba igatsesin neid inimesi! Aga mis teha, Kal on pärapõrgus ja väga-väga palava kliimaga.
 Õhtupoolikul oli masendus nii suur, et Busseltoni enam jääda ei suutnud. Käed-jalad sügelesid millegi uue järel. Valituks osutus Bunbury, mis asub siis kõigest 50km kaugusel.
 Bunburysse jõudes tuiasin taaskord kõigepealt linnapeal ja seejärel suundusin uut ööbimiskohta otsima. Leidsin seegi kord päris avaliku koha, aga see-eest väga ilusa.
 Päikeseloojang oli imeline. Istusin ookeani ääres, vesi sillerdas ja taevas oli oranz. Ja äkki!!! DELFIINID..  Tuju oli ka kergelt halb. Mõnus oli seal üksi istuda, nautida ja elu üle mõtiskleda. Tundus, et kõik asjad lähevad üksteise järel allamäge!

Esmaspäev
Kas ma olen ainus või.. Mida te essana märkate?
 Lõpuks ometi sain The Job Shopiga ühendust võtta. Saatsin neile kirja ja nad lubasid midagi pealelõunaks välja uurida.
 Samuti otsisin üles ühe farmi numbri, sest sisetunne ütles, et seekord mul veab! Helistasin ja lubati hiljem tagasi helistada.
 Egas midagi, oli vaja kõigest TERVE PÄEV sisustada jälle. Seekord veetsin selle siis ostukeskuses, sest päikese kätte minna ei saanud, igalt poolt tulitas!
 Lõunapaiku suundusin oma "koju", et siis igavuse peletamiseks autot koristama hakata. Natuke koristatud, helises lõpuks ometi telefon!! Helistajaks oli The Job Shop, neil oli pakkuda mulle kolmes erinevas kohas tööd! Kõikkidest olin teel Busseltoni läbi sõitnud, ja arvake ära, mis koht üks oli!!! COLLIE, see sama, millesse armusin. Ma olin nii õnnelik, et lausa särasin. Siiski oli vaja paar tundi oodata, et siis ise sinna helistada saaksin.
 15min pärast seda kõne tuli järgmine kõne farmist. "Ole homme hommikul Manjimupis ja alustad kohe tööd!". Ideaalne, saan lõpuks farmipäevi tegema hakata, mis on siiski tähtsam kui baar ilusas linnas! Jesssss! Ruttu poodi tööriideid-mütse ja päikesekreemi ostma!
 Poes olles tuli mulle e-mail Northamist. "Helista mulle palun töö asjus, su CVs vale telefoni nr!" Otsustasin, et ei vasta midagi, jätan tagavaraplaaniks.
 Õhtu veetsin taas ookeani ääres ja erinevalt eilsest, olin üliõnnelik. Kogu mu õnn tundus tagasi olevat!

Ärge sööge rämpstoitu kui te just arvutit vastutasuks laadida ei saa!

Jäljed liival on need, lalala!


















Teisipäev
 Hommikul kell 4.30 äratus. Esimene peatus teel Manjimupi avalik WC. Tagasi autosse istudes auto enam tööle ei lähe. Üritasin, mis ma üritasin, aga lihtsalt mitte midagi! Helistasin Mardile, ehk oskab tema mind aidata. Tüüp sai natuke kurjaks, et ma talle 5 öösel helistan ja oskas ainult õlist sonida. Egas midagi, 3km esimese bensukani õli järele!
Oeh..
 Tagasi jõudes oli päike juba tõusnud ja mul pikad teksad ja pusa! Oi, kui läbi ma olin. Valasin selle õli siis sisse lõpuks, istusin autosse ja ikka MITTE MIDAGI!
 Ma ei teadnud kas nutta või naerda. Kui üleeile olin õnnelik, et mul olen ma ise ja auto, siis nüüd tundus, et olen autost ka ilma. Mis omakorda tähendaks ka tööst ilma jäämist. Olukord oli lihtsalt halenaljakas.
 Istusin autos ja mõtlesin, mida kuradit ma nüüd peale hakkan?! Kujutasin juba ette, kuidas pean sildiga "teen 100 doltsi eest kõikke" ringi käima, sest auto on vaja kuskile romulasse vedada ja raha mul enam väga pole.
 Ja siis äkki liikus pilk käigukangile.. Naerge-naerge, mul oli see "D" peale jäänud. Kuigi ma väga ei lootnud, mõtlesin, et proovin "P" peale pannes uuesti mootorit käivitada. ÕNNESTUS, kujutage ette kui õnnelik ma taas olin.
 Manjimupi farmist öeldi, et pole hullu kui hilinen. Asusingi sinnapoole teele. Kohale jõudes astusin kontorisse, kus selgus, et alustada saaksin alles neljapäeval ja elama peaksin hakkama oma raha eest bäkkeris. Mõtlesin, et lähen bookin end bäkkerisse nädalaks sisse, sest tahaks lõpuks ometi normaalse inimese kombel elama hakata, aga avastasin, et mul pole piisavalt raha!
 Istusin taaskord ülla-ülla SUBWAYSSE ja mõtlesin, mida teha. Hakkasin arvutama, palju ma siis nädalas säästaks, kui palka saaks umbes 5000 kätte ja elamisele läheks 1500 + toit. Tulemus oli nii hale, et lõin oma e-maili boksi lahti ja otsustasin Northami igaks juhuks helistada.
 Selgus, et ei mingit töövestlust, tule aga kohale ja hakka tööle! Nädalas 4500 kätte, elamine-söök tasuta. Tehtud! Tagasi Bunbury poole ja sealt Northami. Sõitmisest oli nii siiber, täna tuli taaskord ligi 500km, aga tundus, nagu sõidaks koju. Northamis olen ennegi korduvalt olnud (mis samas ka miinuseks tegelikult), Bolgarti koos kõigi vanade tuttavatega 150km kaugusel ja MU OMA TUBA!!!
 Northami jõudes tegi Jo (mu uus naisülemus) mulle tiiru majapeal. Ausaltöeldes esmamulje oli Bolgartis parem kui siin. Siin maja väljast uhke, seest lagunenud, toad väiksed ja kõik kraanid tilguvad (mis ajab mind, kui kerget looduslast, täiega närvi!)
 Northam on väikelinn 8000 elanikuga. Aga ma ei kurda, ma elan kesklinnas, otse peatänaval, kõik poed-pargid käe-jala ulatuses. Teen vähe kerget tööd ja saan 4500eeku nädalas puhtalt kätte. Seegi kord tundub, et bossidega pole väga vedanud, tavaliselt aussid kuidagi palju sõbralikumad ja jutukamad! Aga ei, Dickyst ja Debist ikka paremad, haa!

Õppike natuke austraalia keelt!
 Üldmuljeid nii palju, et Busseltonis esimese asjana märkasin MEGA PALJU PUBEKAID! Iga teine auto oli algajate märgiga, tänavad olid noori täis jne. Ma ei tea, kas seal alati nii, vb oli mingi sündmus, aga tõesti veider oli!
 Busseltonis ja eriti Bunburys (~30000 inimest, ei ole väike koht!) tänavatel inimesed tervitavad kogu aeg! Hommikuti jalutades oli imelik, kui keegi midagi ei öelnud. Eestis oleks imelik, kui keegi midagi ütleks!
 Ilm on megapalav. Kalgoorlie ja siinsete linnade kuumus on kuidagi erinev. Seal oli ühtlaselt lämmatav ja pildituks võttev kuum kogu aeg, siin on kuidagi ebaühtlasem, väsitavam ja niiskem.


PS. Anett, panid tähele, et ma olen helistamiskartusest peaaegu üle saanud?!


KOKKUVÕTE.

 Neljapäev oli Kalgoorlies viimane. Päev möödus basseini ääres, õhtul sai bäkkerirahvaga natuke napsutatud. Reede hommikul oli vaja 800km kaugusele Busseltoni töövestlusele minna. Kohale jõudes mõistsin, et tüübid lasevad mu üle. Seega oli vaja esmasp. oodata, et siis the job shopiga ühendust võtta.
 Veetsin reedese ja laup. öö Busseltonis, edasi läksin igavusest Bunburysse. Sealgi veetsin 2 ööd. Päevad sisustasin mõlemas kohas rannas lebotades ja ookeanis ujudes.
 Täna hommikul läksin Manjimupi (150km Bunburyst), et siis seal farmitööd tegema hakata. Kohapeal selgus, et saaksin alustada alles neljap. Hakkasin mõtlema, et kuna peaksin bäkkeris elama, saaksin väga vähe raha koguda. Plaanimuutus taaskord ja off to Northam.
 Northamis sain taaskord baaritöö. 4500eeku nädal + tasuta elamine/söök. Tööd reaalselt umbes 35h nädalas. Elamine kesklinnas peatänaval.

Tänan tähelepanu eest,
Siiralt Teie,
Veronika.

neljapäev, 25. november 2010

Ikka veel Kalgoorlie!

Ma müüsin oma hinge kuradile!! Ausalt no, see bäkkerimuti on nagu mu vanaisa, tööd ei saa kunagi otsa! Eile orjasin terve päeva. Õhtupoolikul hiilisin korra välja, et siis rahus linnapeal tuiata. Tagasi tulles kuulsin teistelt, et bäkkerimuti oli mind jälle taga otsinud. Õnneks ta on selline, et kui mind kohe ei leia, teeb asjad ise ära. JEE!
Ülejäänud õhtu veetsin teleka ees filme vahtides. Päris lahe, nüüd lõpuks olen ma ainus eestlane siin, saab taas inglise keeles suhelda! Mõnus tsill oli, magama sain alles 2-3 aeg.

Täna hommikul oli tunne, et nüüd pakin asjad ja lähen kuskile. Sellest töö vastuse ootamisest ilgelt kopp ees.
Siiski suutis bäkkerimuti mulle kohe hommikul turja karata ja uusi ülesandeid andma hakata. Niisiis asusingi toimetama. Õnneks ei pea ma enam vannitube küürima, vaid voodeid tegema. Kui ma lõpuks oma 14 voodit tehtud sain ja paar tuba tolmuimejaga puhtaks olin küürinud, oli kell juba 4-5.
Seekord ma siiski ei kurda, aeg lendas ja nalja sai palju. Pidin mööda tube ringi jooksma ja siis sain hästi palju ka sellistega suhelda, kellega muidu ainult viisakusväljendeid vahetanud.

PS!! Lõbuks sain töö kohta e-maili, pean vestlusele minema. Reedel lahkun siis Kalgoorliest. (Tegelikult see lause ei sobi siia, aga ma pean selle enne järgmisi lõike siiski ära mainima. Liiga kaua juba seda blogi kirjutanud ka, ei jõua enam mingit head lahendust välja mõelda)

Okei, niisiis, lubasin aus olla.. Kõige ägedam oli tänane siiski selle Uus-Meremaa kuti pärast, kellega siin paar päeva tagasi piljardit mängimas sai käidud. Ta on selline kergelt flirtija tüüpi ja kuna ma olin täna eriliselt energiline ja heas tujus, läksin ma selle mänguga kaasa.
Terve päeva käitusime nagu pubekad. Iga kord, kui üksteisest mööda käisime vms, togisime-torkisime jne. Mingist hetkest hakkasime SMSe ka saatma. Need olid ka loomulikult sellised flirtivalt mängulised vms. (Kohe saab 100smsi täis!)
Samas see kõik oli/ongi meil lihtsalt meelelahutus. (Kurat, kui nõme on avalikult nii kirjutada :D). Igatahes mina lähen kahe päeva pärast minema, tema 19 päeva pärast tagasi koju. Pealegi pole ta väga minu tüüpi kah.
Eks loomulikult kerge vastastikune sümpaatia on, muidu sellist mängu ei mängiks ju :)!
Igatahes õhtul kadus ta ära ja mina hakkasin hoopis ühe saksa kutiga jutustama ja piljardit mängima :)!

Seda juttu kirjutasin ma nüüd üle tunni aja ja ikka pole absoluutselt rahul, õudne! Võib-olla ei peaks sellistest asjadest üldse nii täpselt kirjutama, aga vahet pole, ma nii kui nii juba nagu avatud raamat :D!






Mõttetu pilt, aga see on ainus, mis mul teile täna pakkuda on! Tipphetkedel on selles ruumis 10-15 inimest (kokku bäkkeris umbes 30 ringis vast). Peale blogimist peakski minema ja vaatama, mis tüübid teevad!










PS. Kui ma see kuu nüüd iga päev midagi kirjutan, tuleb jälle 17 postitust per month!

esmaspäev, 22. november 2010

Kalgoorlies lõksus.

Mäletate, ma viimane kord ei suutnud otsustada, kas jääda siia, või minna Perthi tagasi? Igatahes järgmisel hommikul olin kindel, et lähen Perthi. AGA hommikusöögi ajal tuli bäkkerimuti ja pakkus välja, et kui ma aitan tal paar tundi päevas koristada/voodeid teha jne, võin siin tasuta elada, kuni lõpuks töö leian. Super ju, mõlemad olime õnnelikud!

Laupäeval otsustasin lõpuks rohkematega suhtlema hakata. Istusime basseiniääres, hiljem sai ka paar siidrit joodud. Avastasin, et mina polegi kõige noorem siin. Nimelt üks kutt Uus-Meremaalt on minust paar kuud hiljem sündinud! Edasise õhtu veetsimegi pm temaga juttu rääkides ja käisime korra pubis piljarditki mängimas.
PS. Tasub vist veel mainida, et eelmise naistemees-eestlase asemele tuli uus Maarjamaa-poiss Taavi. Eestlased on ikka väga levinud tõug siinmaal!

Pühapäeva hommikul rääkis Taavi, et kaevandusse toimub tasuta ekskursioon. Egas midagi, minek! Meiega ühinesid veel sakslane, hollandlane ja sri lankalane. Päris lahe oli sellise kirju grupiga ringi tuiata. Esimese asjana broneerisime bussis istekohad, seejärel oli tunnike veel vaba aega, mille veetsime pühapäevasel turul.

Jõulukaunistused keset kõrbe on tobedad!
Sri lankakas on alati nii õnnelik!



















Peale jalutuskäiku saigi bussi istudus ja kaevandusse ekskursioonile sõidetud. Alguses saime nautida vaadet, sellele suurele augule. Peale seda sõidutati meid natuke ringi. Kõige ägedam oli see, et avanes võimalus näha neid hiigelmasinaid päris lähedalt!


Mu hollandi prints!
See liiklusmärk on jumala normaalsuuruses!















Kel huvi, saab siit infot selle kaevanduse  masinate hindade/suuruste/arvu jne kohta!





 Igatahes reisuke oli tore, loomulikult oleks võinud ju rohkem peatusi teha ja kaevandamist näidata, aga mida sa tasuta ikka saada tahad?!



Täna, Esmaspäeval, pidin siis paari töö kohta infot saama. Ootasin tükk aega, helistasin lõpuks isegi, aga vastu ei võetud. Lõunapaiku sain pakkumise kuskile pärapõrgusse nimega Ora Banda. Kohe peale seda helistati lõpuks The Job Shopist ja öeldi, et hiljemalt homme selgub, kas saan Northami või Margaret Riverisse. Egas midagi, peab veel ühe päeva ootama! Vastik-vastik-vastik, ei meeldi mulle see ootamine!

(Eino tore, nüüd üritan blogida ja see hollandi prints räägib mulle oma kanepikookidest ja kuidas ta tahab enne surma kosmosesse Richard Bransoniga reisida. Räme fantaasiarikas lobamokk.)

Puudel! Eilsed uued tulijad näitasid oma oskusi!
Sri Lankakas räägib see-eest aga päris huvitavaid jutte. Kurat see blogi juba päris pikk, aga no ta kaks päris head nalja rääkinud.
Üks oli siis tema kooliajast. Nimelt poisteklass, tagapingis pätid nagu ikka. Mingisuguse eksami ajal oli üks kutt teeselnud, et ta taskus on spiku. Õps oli lõpuks käskinud spiku taskust välja võtta, aga see ei võtnud. Lõpuks pidi õps ise kutile käe taskusse toppima, aga kutt oli tasku põhja ära lõiganud ja alukaid ei kandnud. Kutt hoidis õpsi kätt kinni ja ei lasknud tükk aega lahti. Kutt saadeti dire juurde ja õps lahkus koolist. Vot siis!
Teine oli sellest, kuidas ta kooliteel kellegi ahv puu külge seotud oli. Ahv nuias möödakäijatelt süüa, mu toakaaslane võttis mingisuguse apelsini-taolise puuvilja, sõi sisu ära, pani kivi asemele ja andis ahvile. Ahv avas oma toidu, nägi kivi, läks närvi ja virutas sellega järgmisele möödakäijale.

Appi, ma ei suuda rohkem blogida, see hollandlane ei jää vait lithsalt. Nüüd tahab, et ma tema ja ta tüdrukuga koos hiinasse läheks, no eks ikka jah!

Igatahes nalja saab siin kõvasti ja tõesti tore bäkker on, ei tahagi nagu lahkuda enam :D!

Haa, nüüd Hollandlane küsis, miks ma ei suhtle temaga eriti. Ütlesin, et kirjutan blogi, sellest mis ta mulle räägib. Tüüp läks näost punaseks!

laupäev, 20. november 2010

Kalgoorlie

Ma ei tea, kas see on palavusest, või olen ma natuke külma saanud (väga loogiline), aga viimased kaks päeva on olek kuidagi väga uimane olnud. Eks ma olen üritanud end natuke ikka tagant utsitada, sest mitu korda elus ma ikka Austraalia kullalinna satun, eh?
Eile sai siis "must do" kaevanduse vaateplatvormil ära käidud. Täiesti üllatav, et sinna sissepääs tasuta on, lahe! Vaade oli üsna võimas. Auk on siis umbes 500m sügavune. Tavalised sõiduautod paistsid sipelgatena ja kuigi ma üritasin inimesi näha, siis see mul ei õnnestunud.





Pildilt see sügavus kahjuks välja ei paista, aga nende kahe auto rattad on umbes sama kõrged kui täiskasvanud inimene. Crazy, heh?!








Lõunapaiku bäkkerisse tagasi jõudes ja järgmise öö eest maksma hakates, küsis bäkkerimuti mult, et ega ma tööd ei otsi. Rääkisin oma loo lühidalt ära ja ta lubas paar kõnet teha ja uurida, ega ta tuttavad juhuslikult uusi töötajaid ei otsi. Käisin isegi ühes baaris kohapeal, aga kahjuks/õnneks olin ÜHE PÄEVA hiljaks jäänud, sest just eelmisel õhtul olid nad kolm uut töötajat palganud.




Mu kallis autoke ja koduke. Pildilt paistab koduke päris urgas, aga tegelikult on jumala ilusad ruumid ja mõnus bassein, kuhu ma isegi varbaid veel toppinud pole.







 
Õhtul sadas lampi tuppa sisse mingi tüüp ja hakkas omaette toimetama. Vaatasin teda kortsus kulmuga tükk aega enne, kui ta mind tervitas ja end tutvustas. Peale seda hüppas kohe minu voodisse ja kukkus jutustama. Oli siis mingi prantsuse kutt, kes teist aastat siin ringi reisinud. Näitas mulle kaardilt, kus ta käinud on: risti-rästi kõik kohad läbi pm!! Minu väike ring on naljanumber selle kõrval.. Oeh, kui kade ma olin..

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tänane päev on veel uimasem olnud. Hommikul valutas isegi pea. Sada häda ikka!
Suurim saavutus oli väike jalutuskäik. Kuumus on siin täiesti tappev! Paljajalu õues käia ei saa, järgi proovitud! Aborigeene on ka päris palju ja kõik on ühte nägu minuarust. Hängivad siin tervete peredega ringi. Lootsin täna neist mõnda pilti ka saada, aga nagu ikka, siis kui midagi vaja on, seda pole.



KFC on siis pop rämpstoidu koht. Aga mulle meeldisid need palmid!
Teisel pildl on siis mingisugune monument selle mehe auks, kes siin kunagi kulla leidis.


Mis siis veel põnevat? Terve ülejäänud päeva olen pm töökuulutusi taga ajanud ja googlest uusi tööportaale püüdnud leida. Päris mitme kohaga olen isegi ühendust võtnud, aga nüüd pean mõndadest vastuseid ootama. Kõige nõmedam ongi see, et nüüd nädalavahetus ja vastustest võin arvatavasti ainult unistada.
Täna õhtul peaks välja mõtlema, kas oodata siin või suunduda Perthi. Paar tundi tagasi olin jumala kindel, et lähen Perthi, aga nüüd mõtlen, et seal niigi palju oldud, kulutan oma viimased sendid parem siin.






 On ka siin ilusaid ja mitte nii ilusaid tänavaid.










Bäkkeri seltskond on ka päris kirju. Prantslane läks täna ära, nüüd jagan tuba hollandi, sri lanka ja EESTI kutiga. Kõik on sellised väga erinevad ja huvitavad isiksused.
*Prantslane oli paras hipi, seda nii välimuselt kui ka olemiselt.
*Hollandlane on hull unistaja ning näeb oma blondide lokkide ja siniste silmadega välja nagu keskaegne prints. Eriti kui ta oma liibukaid kannab!
*Sri lankakas on mustanahaline ja tundub selline hästi hella hingega ja alandlik.
*Eesti kutt tundub selline musklis naistemees (ohjumal, kui ta nüüd seda kunagi lugema peaks sattuma :D).
Need on mu toakaaslased siis, eks siin bäkkeris ole teisigi eredaid kujusid, aga kuna ma väga nendega suhelnud pole, siis ei oska midagi erilist öelda.


PS. Kas nüüd on piisavalt pilte postitustes :D?

kolmapäev, 17. november 2010

Esperance - Norseman - Kalgoorlie

Hommikul oli mul siis valida, kas liikuda üles põhja või mööda rannikut läände. Hing ihkas natuke rohkem Kalgoorlie poole, sest olen sellest nii palju kuulnud ja see kohe kindlasti üks "must do" minu listis.
Pakkisin oma kola bäkkeris kokku ja läksin randa, et seal siis googeldada ja plaane teha. Peale seda tankisin oma suksu ja asusingi teele.
Plaan nägi siis ette Norsemanis peatuda, natuke ringi vaadata ja siis üks öö seal veeta. Järgmisel hommikul sealt edasi Kalgoorlie poole kihutada.
AGA kui juba tükk maad tühermaad seljataga oli ja Norsemanini kõigest 20km otsustas POLITSEI mind maha võtta. Ma mõtlesin, et nüüd saadavad mu parsa ülevaatusele ja röövivad mult viimasedki sendid. Tegelikult selgus, et ma olin hoopis 10 võrra kiirust ületanud, kuigi GPS näitas mingi 110-111. Egas midagi, pandi puhuma ja seletati, et siin riigis tohib kõige rohkem 110ga sõita. Kästi hoogu maha võtta ja turvaliselt edasi seigelda. Õnneks autoga mingeid probleeme ei tulnud. Jess, korras, peale seda sai natuke rahulikumalt mööda tühermaad edasi kärutatud.


Norsemani jõudes tegin kõigepealt kohustuslikud pildid kohalikest monumentidest. Kõigepealt siis hobune, kelle järgi linn nime sai, seejärel kaamlid, kes siis linna läbinud kaevurite peamised transpordivahendid olid.



















Edasi sai väike jalutuskäik ette võetud. Täiesti mõistetamatu, kuidas saab üks mitte vaene kaevandusasula nii kole olla?! Norsemani läbib päevas tohutul hulgal turiste ja rändureid aga koht on täielik peldik! Elumajad olid nagu laudad ning tänavad kõik täiesti räämas ja välja surnud. Ainus vaatamisväärsus oli mingi mäeküngas, kus avanes siis vaade sellele võimsale külakesele.



Kiire plaanimuutus, ruttu autosse ja Kalgoorlie poole!
Järgmised 200km läksid igasugu üllatusteta. Lõuna-aeg jõudsin kohale, bookisin end bäkkerisse sisse ning läksin linnapeale jalutama ja töökuulutusi jahtima.
Kalgoorlie on siis Western Australia kullapealinn. Kaevandusest esialgu sõitsin ainult mööda, aga paistab päris võimas. Linnas erinevalt Esperancest elu käib päris suure hooga. Väga palju on erinevaid poode/kohvikuid/baare jne. Aborigeene on kahjuks samuti palju, tuiavad siin purjus-pilves peaga ringi ja hirmutavad minusuguseid oma jubeda olekuga.















Enne pimedat põgenesin ruttu bäkkerisse ära. Sealt leidsin kaks eestlast, kes koguvad siin linnas annetusi ja saavad sellest 35% endale siis. Laupäevani pidid siin olema ja siis tagasi Perthi. Igalt poolt ikka leiab neid eestlasi noh! Rääkisime veits juttu ja siis tegime omi toimetusi edasi.
Selles bäkkeris maksab öö siis 280.-. Koht ise on uskumatult puhas ja kena, tagahoovis isegi bassein! Kui Esperances olid bäkkeris peaaegu ainult tüdrukud/naised siis siin on vastupidi. See oli alguses üsna hirmutav, aga tegelikult on siiani kõik sõbralikud olnud. Pole need kaevurid nii hullud midagi, kui räägitakse!

Edasine masterplaan on siis paar päeva Kalgoorlies veeta. "Must do" nr 1 on kindlasti kullakaevandus. Kindlasti on siin veel kohti, kuhu minna, aga neid hakkan ma peale blogimist googeldama alles.
Kui seekord linnas ei pettu, siis peaks proovima siin tööd saada. Kui ei õnnestu, pean arvatavasti Perthi ja Aussi Jobsi tagasi ronima. Aga see võiks ikka väga-väga viimane võimalus olla!!!!

teisipäev, 16. november 2010

Cape Le Grand

Nagu eile plaanitud saigi täna hommikul Cape Le Grandi rahvuspargi poole suund võetud. Kilomeetreid sinna näitas GPS ~50. Enne kohale jõudmist nägin teed ületamas päris suurt ussi, öäh!
Igatahes pargi sissepääsutasu oli 11 kohalikku, mis on siis ligikaudu 110eeku. Park ise on pindalalt päris suur ja koosneb siis mitmetest randadest, cämpingukohtadest ja bushwalk radadest.
Käisin ära mitmes rannas ja kui nüüd võrrelda neid eilse Ocean Drivega, siis minuarust olid eilsed ilusamad ja pealegi tasuta. Vesi oli muidugi sama helesinine ja liiv valge, aga vaated olid eile paremad.

Enne ära minekut otsustasin veel Frenchman Peaki ära vaadata. See on siis selline kõrge küngas keset rahvusparki. Kohale jõudes avastasin, et autoga üles ei saa ja tuleb ette võtta umbes 2 tunnine "hard walk". Egas midagi, vaevalt et see nüüd nii raske saab olla ju. Hakkasingi astuma, seltsilisteks 10000 kärbest.

Algus oli päris ilus ja ma ei saanud aru, miks see "hard" peaks olema. Natuke marssisin veel mööda siledat maad ja siis mõtlesin, et see peab mingi nali olema - edasine rada läks põhimõtteliselt 45 kraadise nurga all.


Soov alla anda oli vahepeal ikka päris suur, aga ego ei lubanud. Üles jõudes olin läbimärg ja kops täiesti koos. Istusin natuke kivi otsas ja mõtlesin, et milleks seda jama nüüd veel vaja oli. Vaade polnud ka nii ilus, kui lootnud olin. Aga noh, väga hea trenn!


Alla tulekut kartsin päris hullusti. Mõtlesin, et pean vist tagumiku peal liugu laskma. Tegelikult polnud asi üldse hirmus, sest vaatamata sellele, et kaldenurk päris suur oli, polnud absoluutselt libe. Siiski oli isegi laskumine kõva trenn ja lõpuks olid jalad nagu makaronid all.
Auto juures ootas mind veel väike üllatus-sisalik. Nii suurt polnudki veel siin näinud!



Igatahes peale seda turnimist võtsin kiiresti suuna bäkkeri poole. Seal sai siis end natuke korda tehtud ja linnapeale tuiama mindud.
Linn on ikka täielik pettumus. Seekord sattusin küll rohkem kesklinna vist, aga no tundub kuidagi väga igav koht. Kuidagi tuim ja elutu oli kõik. Paar töökuulutust leidsin ka akendelt-ustelt, aga siia mitmeks kuuks küll jääda ei tahaks.
Mõtlesin, et peab vist ikka country pubi või farmi töö kiiresti otsima. Country pub on küll juba läbi elatud kogemus, aga samas ma nii igatsen neid aussidega tsillimisi! Pubis saaks jälle uusi tutvusi aga peaks paar kuud ühes kohas passima. Farmikas oleks jällegi selles mõttes hea, et teeks paar nädalat kõva tööd ja saaks jälle edasi liikuda. Oh ma ei tea, tööd oleks tegelikult päris kiiresti vaja :D!
PS. Mõte on homme Esperancest minema põrutada, aga ma siiani pole otsustanud, mis suunas.

esmaspäev, 15. november 2010

Esperance & Great Ocean Drive

Täna hommikul sai siis lõpuks Esperancesse sõidetud. Esimese asjana siin ajasime Mardiga auto paberid korda. Päris lihtne: astud kohalikku "ARK"-i sisse, täidad ühe paberi oma andmetega, maksad mingi paarkümmend doltsi auto omanikuvahetusmaksu ja oledki ametlikult uus omanik!
Seejärel oli aeg Mardiga hüvasti jätta ja üksi seiklema hakata. Tahtsin kohe bäkkerisse minna ja end seal sisse seada, aga avastasin, et check in tehakse alles 3h pärast lahti. Egas midagi, oli uut plaani vaja.
Jalutamisfriik nagu ma olen, tegin kõigepealt linnas väikese tiiru. Esperance kesklinn vms on nii väike, et peale jalutuskäiku oli mul ikka tohutult palju aega üle. Istusin siis autosse ja otsustasin, et lähen sõidan Great Ocean Drive läbi. See on siis mingi 40km pikkune ring ookeani ja Pink Lake ääres.
Igatahes autosse istudes suutsin ma esimese asjana parklas vastassuunda sõita. Ega ma ise aru ei saanudki, aga Mardi farmis töötav eesti tsikk Ave sõitis mulle täpselt vastu ja mainis siis kergelt, et kulla tüdruk, vaata nooli!!! See oli siis mingi ühesuunaline teelõik vms, muidu sõitsin aussi mõistes õigel pool!!!!
Ocean Drive teele oli üsna lihtne sõita, sest igal pool olid sildid väljas. Esimeses peatuspunktis parkisin auto ja jalutasin natuke ringi. No täiesti hull kui ilus rand ikka! Nii sinist vett ja heledat liiva pole mina küll varem näinud! Nagu filmis, tõeliselt super.
Peale mõnda peatuspunkti ookeani ääres jõudsin Pink Lakeni. See on siis selline järv, mis teatud tingimustel (kui õigesti aru sain siis nt ere valgus) on mingite vetikate tõttu roosa-oranz. Mina nägin teda hästi pastelse sinisena. Kuigi roosana mul teda näha ei õnnestunud, oli koht siiski ilus.
Peale trippi pidin mõnda aega veel passima ja oligi aeg YHA bäkkerisse kolida. Kahe öö hinnaks kujunes 560eeki. Kõvasti kallim, kui eelmine bäkker, aga samas ilusam, puhtam ja suurem ka. Veider on see, et kui tavaliselt on bäkkerites rohkem poisse, siis siin olen näinud ainult tüdrukuid/naisi ja ühte 60ndates meest. Aga mis seal ikka, peale kaht põrandal veedetud ööd on siin totaalne luksus!
Homne plaan on Cape Le Grand loodusparki minna. Asub siit mingi 80km vist aga pidi meeletult ilus koht olema. Töötu nagu ma olen, peaksin tegelikult oma viimaseid sente kokku hoidma ja vaba aja tööotsimise peale kulutama, aga no mitu korda elus ma ikka aussi ilusaimatesse randadesse satun?

PS. Pildid on netist võetud :).

pühapäev, 14. november 2010

Nägemiseni Perth!

Niisiis! Perthi kesklinn on minust hetkel 681km pikkuse tee kaugusel.
Nagu mõned võib-olla mäletavad, tahtsin ma juba ammu-ammu autot osta. Nüüd siis tegime Mardiga sellise diili, et saan tema auto ja maksan kui omale töö olen saanud.
Reede öösel tuli Mart Perthi ja laupäeva õhtul asusime tema farmi poole teele.
Kuna Mart pani reedel pidu ja oli puhta magamata, pidin mina ka rooli ronima. Alguses oli päris õudne pimedas 110ga sõita. Polnud ju nii ammu autoroolis olnud!
Kõige rohkem kartsin kängurusid, rebaseid ja jäneseid. Neid hirmujutte lihtsalt liiga palju kuulnud! Jäneseid kusjuures oli päris palju, üle tee jooksis minu ~400km sõidu jooksul 6tk! Õnneks ei jäänud keegi ette!!
Kui mul oli umbes 100km sõita ütlesin Mardile, kes korra üles tõusis, et ma pole ühtegi känguru näinud veel. Ja siis natukese aja pärast oligi keset teed päris suur tüüp ja vahtis lolli näoga otsa mulle. Ma kartsin, et ma võin ehmatusest kraavi keerata, aga tegelikult hakkasin täiesti rahulikult pidurdama. Jumal tänatud, et tüüp minu reas polnud, ma poleks võib-olla piisavalt ruttu seisma saanud.. Igatahes sain hoo päris maha ja kuna känguru tee pealt minema hüppas, ei juhtunud midagi hullu.
Viimase otsa sõitis Mart. See oli mingi jube kruusatee keset pärapõrgut. Päris hirmus oli, sest no see auto kolises ikka igatpidi. Ma üritasin kuidagi magada ja lootsin, et auto ära ei lagune.

PS. Tänks kaardiga aitamise eest Erx!!

reede, 12. november 2010

Hullumaja

Appi, nii kui väikegi rutiin tekib hakkab aeg ülikiiresti lendama!
Niisiis, kuhu ma jäingi? ESMASPÄEVA?! OMGOMGOMGOMG

Teisipäeval midagi erilist ei teinud. Korra käisin Walliga rannas aga seal oli päris külm!

Kolmapäeval oli aeg John maha jätta ja bäckerisse actionit otsima minna. Enne uude koju kolimist sai veel shoppamas käidud JÄLLE!
Igatahes no bäkkeriks on siis Mad Cats, mida Tauri (tauriaustraalias.blogspot.com) soovitas. Esmamulje toast oli päris hull kuna ruumi on vähe ja see viimanegi asju täis. Voodeid on siin toas siis 20, inimesi hetkel vist 18, kellest 9 on eeltlased!!!!!
Taaskord sain narinaabriks mingisuguse kuti, kellest terve bäkker räägib. Tüüpi kutsutakse Snoopiks kuna ta näeb välja nagu Snoop Dog. Oma koiku on ta onniks teinud, kust vahel tuleb päris tugevat kanepi lõhna.
Vannitoas käimiseks on lesti ja bikiine vaja, sest äravoolutorud vms on üsna umbes ja kui ikka mitu inimest järjest pesemas käivad siis on hiljem mõnus uputus.

Neljapäeval pidin tööbüroodesse minema aga läksin hoopis Walliga kinno Jackass 3D vaatama. No üpris haige film ikka, vahepeal oli endalgi okse kurgus. Nalja sai ka aga no kuttide film rohkem. Need naersid ikka iga kord, kui keegi lõuga vms sai. Mina selliseid nalju ei mõista kahjuks..
Peale seda sai natuke niisama oldud ja õhtul sain Darreniga kokku. Käisime istusime baarides ja rääkisime niisama juttu. Naljakas, et neljapäeva õhtul linn nii tühi on!

Reedel/täna hommikul läksime kohe tööbüroosse. Seal oli alguses ikka metsikult palju inimesi ja päris kaua pidi ootama. Kuna tahtsime Kristeliga koos country pubi minna siis pakkumisel oli ainult üks sobiv koht ja seal oli palgaks 3500eeki nädal, mis on siin riigis siiski liiga vähe.
Käisime ka teises tööbüroos, kus näidati kahte kuulutust. Ühel polnud palka kirjas ja asus ka mittesobivas kohas. Teisel oli palk 200eeku tund aga tööd nädalas ainult 25h ühele. Palk oleks küll suurem, kui esimese tööbüroo pakutud kohas, aga vaba aega liiga palju :D!
Reede pole veel läbi, aga erilisi plaane tänaseks pole. Bäkkeri eestlased hakkavad jälle lällama, aga ma olen eilsestki üsna väsinud. Sain päris hilja voodisse ja siin päris võimatu magada.
Ausalt öeldes hakkan ma selle siinse eluoluga juba kergelt harjuma. Kerge laagri tunne on. Privaatsust pole absoluutselt aga no vähemalt on kõik sõbralikud :).

esmaspäev, 8. november 2010

Loomaaed

Kõigepealt mainin, et eile ma kodus passida ei suutnud. Ajasin oma vanad reisukaaslased välja ja läksime kesklinna parki tsillima. Meist saja meetri kaugusel toimus mingisugune india pidu, mille lõpetuseks ilutulestikku lasti. Lõpuks nägin ka Tauri ära, kellega blogide kaudu tuttavad oleme. Päris mõnus õhtu oli!

Enne veel kui loomaaiast arutama hakkan väike nali ka. Nimelt viimati Kymiga rannas olles rääkisime eestis ja austraalias esinevatest loomaliikidest. Minul oli siis vaja nimetada loomi, keda austraalias pole. Eks ma siis loetlesingi wolf (hunt), bear (karu), wild pig (metssiga minu tõlkes) ja siis oli vaja seletada veel põder. Mõtlesin natuke, et kuidas see nüüd inglise keeles oli ja siis väitsin, et meil on veel elfid. Kym selle peale muigas ja küsis kas elf või elk. Mina ikka surmkindlalt, et elf ja elf. No kes ei tea, mis "elf" on, pange aga google otsingusse... Inglise keel võib vahel ikka kergelt alt vedada..

Loomaaed-loomaaed..
Kuna mul hetkel jutt lihtsalt ei jookse siis panen lihtsalt mõne punktina muljed kirja, okei :)!?
* Loomaliike üllatavalt vähe. Pandasid polnudki!
* Pooli loomi polnud üldse näha, puurides väga palju külastajatele varjatuid kohti.
* Lõvid, kaelkirjakud ja hiiglaslikud kilpkonnad ja krokodilli nägime siiski ära.
* Loomaaia üldine keskkond päris džungli moodi. Hästi roheline ja ilus.
* Pindalalt üsna pisike, kogu meie matk tuli 4,6km kusjuures käisime palju edasi-tagasi.

Okei, kokkuvõtte üritan siiski korralikult kirjutada. Niisiis ootused olid pileti hinda arvestades ja teiste muljeid kuulates natuke suuremad. Loomastiku poolest jääb Tallinna loomaaiale kindlasti alla, aga nägi natuke ilusam ja looduslähedasem välja. Ei kahetse, et käidud sai. Mõnus jalutuskäik ilusas looduskeskkonnas!

1. Kirjakkael.
2. Eesti metsades elutsev põder.
3. Kas teil raekoja platsis kuusk olemas? 8 november juba siiski!!!



pühapäev, 7. november 2010

Järjekordne nädalavahetus!

Oeh, oleks vist aeg end kokku võtta. Viimased postitused on täiesti jubedad olnud, andke mulle mu lohakus andeks!

Mida siis viimastest päevadest meenutada?
Reedel näiteks käisin shoppasin terve päev ja sain omale lõpuks ometi teksad.
Õhtul selgus, et Kristeli eesti tuttavad kutsuvad külla. Plaan oli siis alguses sinna minna ja hiljem ehk linnapeale edasi. Taaskord otsustasid rongid meile kägu keerata ja Kristel jõudis linna päris hilja. Täpselt sel hetkel läks minul süda meeletult pahaks ja tekkis tahtmine koju tagasi minna. Aga kuna mõlemad olime end juba uksest välja ajanud siis tagasiteed ei olnud.
Kristeli sõprade juurde jõudes avastasime, et seal oli üle 10 inimese ja no mitte ei saanud aru, kes mis rahvusest on. Shokist üle saamine võttis omajagu aega, eriti mul, sest minu jaoks olid kõik võõrad ja raske oli alguses nimedel-nägudel vahet teha ja meenutada, kes mida rääkinud on.
Paar vana tallinna - piima koksi joodud, läks olemine palju vabamaks. Kuna eestlased joodikrahvas ja peavad teistest kauem vastu, oli kella 12 ajaks meid üsna väheseks jäänud niiet ei olnudki muud teha kui linna minna.
Pika vaidluse tulemusel otsustasime klubisse nimega "Deen" minna. Sisse jõudes avastasime, et rahvast oli üsna vähe ja üksi tantsimise jaoks polnud ma piisavalt joogine. Egas midagi, edasi!
Järgmiseks valisime pubi nimega "Roses", mis pidi mingite inglise tsikkide sõnul ülikõva koht olema. Asus teine siis päris kaugel ja kohale jõudes avastasime, et tegu eesti "Nimeta" sarnase kohaga, aga jääb sellele kõvasti alla. Käisime ainult vetsus ja läksime edasi (ülitähtis info, jaa :D!).
Otsustasime "Shedi" minna aga teepeale jäi koht nimega "Paramount". Lisaks passile nõuti meilt veel mõnda nimega dokumenti, nt pangakaarti. Seda meil Kristeliga polnud, sest rahakotid jätsime koju. Selle peale latiinost turvamehed naeratasid, andsid templi ja lasid sisse meid. Poistel nii hästi ei läinud niiet me tulime uuesti välja.
Kuna üks kuttidest oma passi kaasa ei võtnud, otsustasid nemad "Roses-isse" tagasi minna ja me Kristeliga suundusime "Shedi". Lõpuks ometi saime natuke tantsida! Mõne aja pärast taasühinesid meiega kaks eesti kutti. Mingi aeg nägime ka Raunot ja Kaidot samas klubis aga nemad meid loomulikult "ei näinud". Egas midagi, ei lasknud sellel enda tuju rikkuda ja pidutsesime edasi.
Kell 2 pandi "Shed" ja ka kõik teised klubid kinni!!!!!!! Kogusime oma kamba taas kokku, käisime söömas ja suundusime tagasi alguspunkti. Seal passisime varahommikuni ja tahtsime esimese rongiga koju saada.
Üks tüüp oli suutnud muidugi paar autot kinni parkida ja võtmed ära kaotada. Jamasime natuke sellega ja jäime oma rongist maha. Järgmise peale õnneks jõudsime. Linnas selgus, et mul on kodurongini veel 45min aega. Oodata ei viitsinud, läksin sööma.
Söögikohas tuli minuga rääkima mingisugune lohh. Alguses küsis niisama kuidas läheb jne. Kuna ma maganud polnud, ei viitsinud temaga suhelda. Mõne hetke pärast otsustas ta mulle oma "põnevaid" teenuseid pakkuda, mille peale mina teda totaalselt ignoreerima hakkasin. Kui ta lõpuks mulle kõrvale istus ja ikka rahu ei andnud hakkasin päris kartma.
Kuna mu vältimistehnika ei töötanud vaatasin, et ümberringi mõned inimesed siiski on, võtsin julguse kokku ja peaaegu karjusin "Can you please go away!!?" (kas sa võiksid palun ära minna). Selle peale tüüp ehmatas, jättis oma söömise pooleli, tõusis püsti ja läks minema. JESS!
Peale hommikusööki ronisin koju. John jälle naeris ja uuris mult õhtu kohta. Rääkisime veits juttu, koristasin toa ja kuna kell oli randa minekuks liiga vähe, läksin magama.
2h maganud, ärkasin üles ja 12ks läksin randa. Seal oli nii mõnus edasi pool-unes olla. Kella 4 aeg hakkas tuule tõttu päris jahe ja sõitsin koju tagasi. Õhtul saatis Kristel veel sõnumi, et kutid tahavad midagi teha, aga kuna midagi konkreetset polnud jäin mina 6-7 aeg juba magama.

Tänasest vaid nii palju et rannaplaanid läksid ilma tõttu nihu. See siin viimasel ajal üldse päris kole. Ilmateade lubab ka ainult pilvi ja vihma. Tänane päev arvatavasti jällegi igatpidi hall ja udune niiet kohtume paari päeva pärast, cheers!

neljapäev, 4. november 2010

1-3. November

Ei, ma ei ole teid ära unustanud!

Esmaspäev - rannapäev.
Uni oli esimest korda nii hea, et öösel ei ärganud kordagi üles! Hommikul, või noh lõunaajal, kui voodist välja sain oli selge, et peab randa minema.
Nii mõnus oli lihtsalt liival lesida ja päikest nautida. Suutsin muidugi kergelt ära ka põleda, jejee.
Lõunaaeg mõtlesime Kristeliga (see sama Rauno-Kaido tüdruk), et võiks mingi tsilli õhtu teha. Mõne aja pärast helistasid kutid mulle ja ütlesid, et tahavad Kristelile hilinenud sünnapeo korraldada. Egas midagi, mõne tunni pärast läksimegi Nicki majja.
Kaidokene, ma ei kirjuta siia, et mul NII IGAV oli! Ma lihtsalt olin nii väsinud, et ei jõudnud seltskonda ja olemist väga nautida. Mina siis istusin, teised mängisid pokkerit, grillisid jne. Kell 11 olin juba kodus tagasi ja uni oli oi-oi kui magus!

Teisipäev - shopping.
Kuna eelmine päev sai varakult magama mindud, olin kella 8 aeg juba üleval. Ei viitsinud Kristelit oodata ja läksin juba enne linna kohvi jooma jne.
Mõne tunni pärast jõudis Kris ka linna ja saime tema mingite eesti sõpradega korra kokku. Rääkisime plaanidest, aussist jne..
Peale seda läksime shoppama, sest mul oli ju bikiine vaja!!! Oehh, ma ei oska seda katastroofi kirja pannagi kohe. Austraalias peaks bikiinide valik loogiliselt võttes super olema, eks? Kusjuures ongi, kui sul just midagi toekamat vaja pole.
Käisime mingi 100 poodi läbi ja ainsad, mis parajad olid, maksid eesti rahas 1500-2000 eeku. Lõpuks olime mõlemad nii väsinud, et ma otsustasin homme mõnes ostukeskuses uuesti proovida. Mina lõpetasingi siis tühjade kätega, Kristel sai omale vähemalt seeliku. Fun Fun Fun.

Kolmapäev - shopping 2.
Hommik algas muidugi ägedalt. Ärkasin uksekella peale üles, viskasin ruttu riided selga ja kobisin välja. Uksetaga oli mingi "inspection" särgiga hiinlane. Ma ei julgenud alguses ust lahti teha, aga mõtlesin, et mul pole niikuinii midagi kaotada, Johni maja ju.
See selleks aga hiinakal oli kaasas pakk ja küsis, kas ma olen Veronika vms. Igatahes ma vist pole siin blogid maininud aga paps ja Annabel saatsid mulle eestist paki. Nüüd sain kätte selle!!!!!!! Esimese asjana tundsin musta leiva lõhna, niii mõnus! Tänud teile, üle pika aja hommikusöök eesti moodi, ajee!
Edasi oli aeg bikiine otsima minna. Eile õhtul otsisin netist juba mõned surfipoed välja. Plaan oli kõigepealt kaubanduskeskuses ja siis rannas surfipoodides ära käia.
Olukord oli sama, mis eilegi aga kuna neid bikiine ikka väga vaja siis pidin mingites kriteeriumites alla andma. Kuna pool-alasti käia ei taha, pidin hinnaga leppima. Ostsin omale ühed sinised ja maksin 1848.- eesti rahas. JA MINGIT FIRMA LOGO POLEGI ÄÄÄÄÄÄ!!
Randa ma sel päeval ei jõudnudki, sest bikiinid sain omale alles kella 4 aeg. Käisin siis veel toidupoes ja lonkisin koju tagasi.
Kodus oli selline tunne, et hullult tahaks välja minna ja teha midagi. Kristel õnneks oli minuga samal arvamusel. Ütles, et jõuaks 8.30 siia ja siis edasi võiks Leedy kluppi minna, mis kolmapäeviti pidi ülikõva koht olema. Kristeli mingi sõber ja Riley koos oma sõbraga pidid ka seal olema. Tundus, et võib lahe õhtu tulla!
AGA kõigepealt oli rongidel mingi jama ja Kristel jõudis siia alles 10. Jooma me ei hakanud, läksime kohe Leedervillesse. Teepeal selgus, et Kristeli sõber läks klubist minema ja Riley sõber suutis Riley ema autoga matsu panna niiet nemad läksid ka minema.
Leedervillesse jõudes vaatasime, et inimesed liiguvad ainult suunaga klubist minema. Kusjuures need kõik nägid välja 16-20 aastased. Kuna me olime kained ka siis ei olnud eriti tahtmist sinna ronida enam ja keerasime otsa ümber ning läksime koju tagasi! Ebaõnnestunud õhtu, egas midagi. Head ööd!

Hetkel on siis neljapäeva hommik. Ma tahtsin täna randa minna aga väljas on pilvine ja jahe, nii palju siis sellest! Nagu kirjutamisstiilist aru võite saada, olen ma päris väsinud ja olemine pole just eriti hea.